SEE UHKE VÄGISTAJA

Dagens Nyheteris ilmus intervjuu Vene välisministri Lavroviga. See on intervjuu, mis paneb minu eesti vere keema ja minu rootsi vere jäätuma.

Venemaa on meie vägev naaberriik ja vägeva naabrina see ainus maa, mis võiks saada väliseks ohuks Rootsile. Vägeva naaberriigina saab tema mõnede hästi valitud sõnadega selgitada, mida ta aktsepteerib ja mida mitte. Mida ta tahab ja millised on tema kavatsused, kui mõni naaberriik muutub tõrksaks.

Et Venemaa ei loobu oma ähvarduste toime panemisest ja vastab sellele, mis temale ei meeldi, vägivallaga, on tõestatud Gruusias, Krimmis ja Ida-Ukrainas.

Pool-eestlasena on minul russofoobia selgroos ja Lavrovi panusega DN’is pole vähematki põhjust mõelda selgroo transplantatsioonile. Vastupidi – on põhjust kirjutada tundepuhangu mõjul sellest, kuidas see uhke vägistaja nõuab tänulikkust läbiviidud vägistamise eest.

”Kui Nõukogude Liit kadus viisid nemad läbi oma rahva hääletused ja neid lasti ‘minna rahus’, keegi neid ei ähvardanud. Ei tehtud mingeid katseid Baltikumi alles hoida väejõuga, kuigi selles küsimuses esines eriarvamusi. Selle eest pole keegi näinud ega kuulnud mingit tänulikkust. Mis veel, hakati rääkima sellest kuidas Nõukogude Liit oli ‘vägivallatsenud, ära kasutanud, ekspluateerinud’. Ja mõned esitavad arveid 185 miljardi dollari ulatuses, ma ei tea mille eest. Selle eest, et meie ehitasime seal üles tööstusi, uuendasime nende majandusi ja et investeeringud sinna per capita olid palju suuremad kui Nõukogude Liidu vene osas?” – Lavrov DN’i intervjuus.

See on see uhke vägistaja, kes räägib, olles pime kannatuste ees ja veendumuses, et ohver tundis niisama palju rahuldust, kui seda tundis kurjategija. Need on kuus lauset, kus häbitunne on null selle üle, et eestlasi, lätlasi ja leedulasi represseeriti aastakümneid. Need on kuus lauset sellest, et baltlased peaksid olema tänulikud aastakümneid kestnud terrori, deportatsioonide ja peaaegu 50 aastat kestnud pideva balti keskkonna ja balti kultuuride vägistamise üle. Üks külaskäik Paldiskisse, 25 aastat peale seda kui Eesti vägistamine oli lõppenud, näitas, et jäljed ja armid on ohvril alles. Teine külaskäik Sillamäele või Kohtla-Järvele paljastab ühe ohvri, mis tekitab ärevust surma hirmutegudega. Aga see uhke vägistaja nõuab tänulikkust selle alanduse eest…

Pealegi valetab see uhke vägistaja häbi tundmata selle kohta, et nemad ei püüdnud Baltikumi vägisi alles hoida. Terve okupatsioon oli pidevalt vägivalla kasutamisele rajatud, et hoida Eestit, Lätit ja Leedut hirmus. Sajad vabadusvõitlejad surid balti metsades. Tuhanded küüditatud baltlased surid Nõukogude Liidu töölaagrites Siberis. Aga kui nüüd Lavrov peab silmas iseseisvuse eest võitlust 90-ndate algaastatel, siis on ta ikka valetanud. On vaja vaid töötavat mälu, et mäletada seda mis juhtus kui Balti riigid tegid oma esimesed hingetõmbed taassündinud iseseisvate riikidena. Teised tegid oma viimased hingetõmbed selle pärast, et Nõukogude Liidul polnud ühtegi mõtet lasta Baltimaad vabaks ilma vägivallata. Viisteist surnut ja rohkem kui seitsesada vigastatut Leedus. Kuus surnut ja neliteist vigastatut Lätis. Eestis keegi vigastada ei saanud, ei langenud ka keegi – kõik tänu ühele Nõukogude Liidu kolonelile, kes keeldus käsku täitmast kui saabus käsk alustada veresaun vabadust igatsevate eestlaste kallal, kes kaitsesid Toompea mäge ja Eesti riigikogu.

Kui Eesti vallutati ja okupeeriti Nõukogude Liidu poolt 1940, oli Eesti arvestades elamistingimusi, kommunikatsioone ja haridust samal tasemel kui Rootsi ja ülejäänud Põhjamaad. Kui Eesti sai tagasi oma iseseisvuse 1991 oli Eesti samal tasemel kui Rootsi oli 50-ndatel. Minu esimese külastuse ajal Eestisse, 1990 Eesti NSV, oli tunne, et poole ööpäevane reis üle Läänemere oli mind viinud ajas tagasi poole meheea jagu. Juba iseseisvana ja vabastatuna on Eesti hakanud tegema tasa kaotatud aega. Tänapäeva Tallinn on hoopis teine linn, kui see, mille sovjetid endast järele jätsid peale vägistamise lõpetamist. Aga armid ja jäljed on alles, niisamuti kui see uhke vägistaja – nüüdne Venemaa, Putini ja Lavrovi kujul.

Mina ei kavatse kunagi tunda mingisugust tänulikkust millegi eest, mida Nõukogude Liit pani toime minu teise kodumaa vastu. Mõni ehk arvab, et Punaarmee panused natsistliku okupandi maalt välja tõrjumisel on tänu väärt, aga mitte minu silmis. Sellele, mis esiteks oli Nõukogude Liidu terror, järgnes Saksa terror ja siis veelgi rohkem Nõukogude terrorit. Terrori, türannia ja 50 aastat kestnud vägistuse eest kolme riigi ja kolme riigi rahvaste vastu ei saa kunagi olla põhjust tänulikkuseks. Ainult sellel haigel, uhkel vägistajal võib tekkida ettekujutus nõuda tänulikkust millegi nii perversse teo eest nagu seda on verine okupatsioon…

 

Stort TACK till en översättare som önskar anonymitet. Svensk version finns HÄR.